"Sibulat üks iva, õlut üks sõõm ja Vana Tallinnat üks pisar - sellest peaks piisama".
...kirjutas põgusas ja kiires meilivahetuses Margus mõni päev enne matka.
30 aastat!
Minul on see nakkus küljes juba isegi 31 aastat, kuid selle just seltskonnaga (või noh, enam vähem) sel kevadel täis ilus juubel kevadistel ja sügisestel jõgedel. Vahele on seni jäänud vaid 1997. a, kui kevad kulus ülikooli lõputöö kirjutamisele ja ka sügiseks olid kõik tähtsamate tegemistega hõivatud. Pean ausalt tunnistama, et arvasin toona (1997) tõsimeeli, et see kevadine kaif jõeveel jääb üheks ilusaks ülikoolimälestuseks. Aga järgmisel kevadel kogunes seltskond ja nii see on läinud... Need kevadised paadiretked on olnud justkui kokkuvõtted igast möödunud aastast: ülikooli ajal olid need minekud ja matkajutud lihtsalt üks seiklus, armumised ning paadilõhkumised. Siis tulid esimesed lastesünnid - arvan, et sellist äramärkimist nagu Robi esmasündinu tähistamine Pärnu jõel, on saanud vaid vähesed beebid... Kinnistus tasapisi ainuke kõigile sobiv kevadine aken - "munapühad"; ülikooliaegsed, pea nädalased tripid, asendusid (ja on senini ka nii jäänud) 2-3 päevaste matkadega... Siis tulid aastad lastejuttude ja noorte ärimeeste juttudega, natuke arrogantsed, natuke ülbed, natuke tähtsad, ... põgenemised igapäevastressist ja rohke alkoholiga. Edasi tulid kevaded juttudega suurematest lastest, esimestest ihuhädadest, varases keskeas leitud spordiharrastustest, uudised lahutustest, esimestest lastest, kes hakkavad põhikoole lõpetama; mõtetest Eesti seljataha jätta. Ja siis juba kevaded lugudega, millesse lipsavad sisse laste keskkoolide ja ülikoolide lõpetamised, esimestest teated surnud kursakaaslastest ja ka muud jutud, mis alati kõige rõõmsamad ei olegi... C'est la vie... Ent enamuse ajast on alati täitnud eetrit lõõp ja uskumatult naljakad lood, mis kellelgi rääkida. Loomulikult ka lood, mida iga matk juurde toodab ja mis varasematel matka-aastatel on läbi elatud. Mõnda tuletatakse meelde lausa iga kord. No näiteks lugu sellest kuidas üks pudelitäis konjakit seletamatul moel jõepõhja läks, või kuidas kunagi möödus Pärnu jõel keset Türi linna üks segane õhtupoolik või kuidas ... Nii on, et lisaks lõkkehaisule naasen matkalt alati suurest naermisest valusate põselihastega. Täiuslik teraapia!
Matkal on matka aeg. Algab see viimasel ajal päev varem, kui saab seljakoti kokku visatud ja poest proviandi ostetud, ja lõpeb, kui saab kuivatatud kola taas kuuriseinale riputatud. Matkal kaovad muud mured: lihtsalt on jõgi ja jõelised. Esmatähtsaks muutuvad laagrikoha leidmine, lõkkepuude otsing, sile telkimiskoht, saabaste kuivatamine, võitlus kopraorkide, kivide, mahalangenud puudega... ununenud supitaldriku improviseerimine tühjast konservikarbist... Nii on olnud... Muutunud ajapikku on vast vaid see, et kohalesõiduks on rongide, autoga sõprade ja hääletatava transa asemel omad rattad. Õhtuse ajutise tuletikuvalguse on asendanud pealambid... Ja muidugi ka see, et kui varasematel aastatel võtsin telefoni ja helistasin sõbrad läbi, siis viimased ehk kümmekond aastat on kujunenud nii, et veebruari lõpul helistavad "vanad tegijad" juba ise ja matka orgunnimise põhitegevus seisneb eeskätt selles, milline jõgi valida. Muu sujub nagu iseenesest... Selgi korral kohtusime lihtsalt ühel hetkel keset Lätit Placises...
Kui mõtlen tagasi, siis on neilt paadimatkadelt läbi käinud päris mitu inimest: Andres, Andrus, Ain, Gunn, Sauna Kris, Laima, Hele, Aivi, Menning, Ebu, Robi, Temmo, Valper, Kersti, Peep, Maive, Lauri, Raili, Eero, Liilia, Mati, Kati, Margus, Ave, Marko, Mari, Piret, Annika, Külli, kaks, ei - isegi kolm tüdrukut, kelle nimesid ei mäleta (aga nad kõik olid Marguse tuttavad), Merje, Imbi, Urmo, Tiiger, Anni, Näss (R.I.P), kaks jorhi Ameerika Ühendriikidest (Andres teab nende nimesid)... Võib-olla on olnud veel mõningaid matka- ja paadikaaslasi, kes kohe meelde ei tule. Mõni on käinud korra ja mõned on veteranid :)... Ja muidugi meenuvad mõned teenekad sohvrid, kes varasematel aastatel varustust kas jõele või jõelt ära on vedanud - nimetagem siin hea sõnaga Tootset, Grišat, Gunni, Aivot ja tervet käputäit lahkeid tundmatuks jääda soovivaid lätlasi ja leedulasi (isegi paar lahket läti võmmi)... Jah, 30 aastaga jõuab tegelikult päris palju... Õige pisikese pildiülevaate noist aastatest leiab siit...
Juubeliüritus sai teoks Braslal. Valikus olid ka Pärnu, Navesti ja Halliste, ent õnneks jäi loosiratas peatuma siiski Braslal. Kirjutan "õnneks", sest Brasla osutus seni käidud jõgedest pea kõige ägedamaks. Ma võrdleks kindlast Abava ja Ogrega. Kärestike poolest võib-olla Abava oli ägedam, kuid see loodus, liivakivikaljud ja paks, metsakasvanud ajalugu ümberringi: vanad liivlaste vallimäed, mõisad ja metsad... Muuhulgas ka kaks Baltikumi ainsat allmaajärve, mille olemasolust saime kahjuks teada alles hiljem, kuid nägime ära koopasuu, mida tähistasid kümned kummikud. Ning muidugi liivakivikaljud. Jah, meil on mõned Taevaskojas ja Võhandu ääres, aga kui need kõik ritta panna, siis saame kokku vaid ühe Brasla alamjooksu kaljuse jõelooke. Ühesõnaga - igati sobilik juubelijõgi. Ning muidugi vedas sea mood ilmaga - Tartust lahkudes sadas, ent kui viimane paat jõe peale sai, kadus tibutamine ja edasi kuldas päid ja puielatvu kõige ilusaim kevadine päike. Ka teise laagri kartus, et järsku napib Liviko aluspesu ja tuleb härmas telki ettevalmistamatult siseneda, ei pidanud paika...
Thetis ja Dionysos - aitäh!
Ainus asi, mis soovida jättis, oli riietus. Andres nagu ju viitas ühes kirjas, et väljanägemine peaks olema pidulik; kahjuks peale Valpri polnud keegi end piduriidesse pannud ja ma kahtlustan väljanägemise järgi otsustades, et ka tema suhtus siiski sellesse asjasse üsna leigelt.
Aga muidu... Muidu oli taas sigalahe!
Loe edasi: https://www.sulevnurme.org/15/brasla2024.htm
